 |
 |
 |
Avaleht Tutvustus Kontakt Hinnakiri Info avaldamise tingimused |  |
|
Lümfiteraapia on näidustatud: Lümfiteraapiat ei tehta: Allikas: www.aurea.ee Lümfimassaaži algkursusel omandatud võtetega saab aidata lihtsamate tursete – näiteks haamriga näpu pihta löömise või hüppeliigese väljaväänamise järgse paisetuse – puhul. Kauaaegse turse, elevantsuse või vähioperatsiooni järgse patoloogilise lümfödeemi puhul tuleb aga üles otsida litsentseeritud lümfiterapeut, kelle kontaktandmeid võib leida www.massaaziliit.ee. Kompleksne füüsikaline turseravi (KPE – Komplexe Physikalische Entstauungstherapie) koosneb manuaalsest lümfidrenaažist (MLD) ehk lümfimassaažist, kompressioonravist ehk tursunud jäsemete sidumisest ning liikumisravist kompressioonsideme sees. On hämmastav, et lümfisüsteem avastati tõesti alles nii hiljuti, kui seda tõepoolest tehti – esimese arvestatava lümfianatoomia õpikuga alles 1932. aastal – sest LOOGILISELT oleks pidanud suutma selle olemasolu ennustada mitte ainult iga arst, vaid lausa igaüks, kes on endale kuskile sisse lõiganud ja verejooksu tähele pannud. Pole vist olemas mitte ühtegi koolilast ega mitte ühtegi täiskasvanud, kes ei teaks, et meie kehas voolab VÄHEMALT KAHTE ERINEVAT TÜÜPI VERD. Üks, mida me nimetame arteriaalseks, on helepunane ja VEDEL, teine, mida me nimetame venoosseks, on tumepunane ning PAKS nagu lima. Me teame, et hele, ergas ja elujõuline, vedel arteriaalne veri sööstab suure hoo ja survega südamest mööda aorti välja keha perifeeria suunas, et tuua lihastesse ning kõikjale mujale tööks tarvilikke toitaineid, vett ja hapnikku. Ning kõikjalt tööd teinud äärealadelt, nii nahast kui lihastest-luudest-liigestest, nii sõrme kui varba otsast, nii põlvest kui küünarnukist, nii kõhult kui seljalt pumbatakse mööda klappidega kambrikesteks jagatud veene gravitatsioonijõule vastupidises suunas keha keskpunkti poole tagasi paksu, väsinud, tumedat venoosset verd. Veeniveri on kurnatud – tõesti, nagu oleks teda läbi sõela valatud, on temas vererakkude sisaldus hoopis suurem ja veesisaldus väiksem kui enne, kui seesama veri alles töötegijate poole suundus. Ning imekspandav asjaolu on see, et vereringe on KINNINE ringvoolusüsteem: seesama veri, mis keskpunktist äärealale tormas, tuleb väsinuna ja kurnatuna keskele tagasi, et UUESTI erksa ja vedelana järgmisele ringile söösta. Me oleme kõik õppinud, et oma heleda värvi saab veri enne uuele ringile minekut tagasi kopsudes hapnikuga rikastudes ja süsihappegaasist vabanedes. Ent KUS JA KUIDAS saab veri tagasi OMA VOOLAVUSE JA VEDELUSE? See ongi küsimus, millele vastaja peab loogilise oletusena välja pakkuma veel ühe LISASÜSTEEMI, ühe vedelikutranspordi POOLRINGI süsteemi olemasolu, mille ülesandeks oleks sõelast läbivoolanud vee tagasitõstmine gravitatsioonijõule vastupidises suunas nii kõrgele, et ta saaks kinnisesse vereringesse tagasi südamest ja kopsudest juba kõrgemal, et ühendatud anumate seaduse järgi aidata kaasa südamest ja kopsudest läbikäiva vere piisava erksuse tekitamisele. Ja tõepoolest – see POOLRING on olemas, ta algus on ebamäärane ja hajali, kõikjal, kus veri peab varustama töödtegevaid organeid, ent LÕPPJAAM, terminus, on väga konkreetne, selge ja kindel punkt, nn. veeninurk, kaela ühinemiskohas kerega, pisut allpool, sügavamal sellest kohast, kus peapöörajalihas kinnitub rangluu ja rinnaku külge. Ning see, meie sisemise kanalisatsioonikaevu äravoolukoht, on see üks ja kindel punkt, kust lümfimassaažiprotseduur alati pihta hakkab – nii naljakas kui ka patsiendile ei tunduks, miks äralöödud varba puhul massöör oma käed kõigepealt lõua alla sätib! Et lümfisüsteemi poolring on meie keha vedelike tagasivoolusüsteem, äravoolusüsteem, midagi kanalisatsiooni, „solgitorustiku“ taolist, on ilmselge, et selles liikuvat vedelikku poleks turvaline taaskasutusele võtta, kui ta ei voolaks läbi teatud filtrite, „reoveepuhastusjaamade“. Sellisteks puhastusjaamadeks on meie kehas lümfisõlmed. Need paiknevad jäsemetel suuremate liigeste painutuspindadel, eriti suurte kogumikena jäsemete kerega ühinemise piirkonnas, kaela külgedel, kuklas. ning samuti kehaõõnsuste sisepinnal selgroo läheduses, siseelundite taga. Inimesel on umbes 600-700 lümfisõlme, mis paiknevad enamasti rühmiti.. Nende läbimõõt on 0,3cm – 3cm, kujult on nad ovaalsed, ümmargused või neerukujulised. Lisaks filtreerimisele on lümfisõlmede ülesanne ka lümfivedeliku rikastamine kaitserakkudega, mis oleksid suutelised kehale kahjulikke sissetungijaid ära tundma ja hävitama. Lümfisõlmedest veeninurga suunas viivad puhastatud ja kaitsejõulist lümfivedelikku suured lümfisooned, mida nimetatakse lümfitüvedeks ja -juhadeks. Kuni lümfisõlmedeni toovad alles puhastamist ootavat „reovett“ kollektorsooned, mis koguvad endasse kokku loendamatutest prekollektorite harusoontest saabuva jääkaineterohke vedeliku. Ning prekollektoritele eelnevalt tegutsevad pea kõikjal meie kehas „kanalisatsioonikaevudena“ lümfikapillaarid, mille ühestainsast rakukihist koosnevad imeõhukesed seinad on võimelised laialt avanema, et „neelata“ kõiksuguseid suure-molekulaarseid aineid (jääkaineid, toitaineid, võõrkehi, lagunenud rakke ja põletikusaadusi). Sel ajal kui verekapillaaride läbimõõt on 5–8µm ja seinte paksus 0,5-1µm, on lümfikapillaarid märgatavale laiema läbimõõduga 30–50µm, vahel arvatavasti isegi kuni 100µm, aga oluliselt õhemate seintega 0,1–0,2µm. Lümfikapillaaride siserõhk 1–5mmHg on peaaegu olematu, seepärast hoiavad neid imeõrnu struktuure ümberkaudsete kudede surve all kokkuvarisemise eest ümbritsevasse koesse kinnitunud ankurfilamendid, mille jämedus on 50-100nm (1µm=1000nm). Meie tavapärane ettekujutus keha varustamisest – et veri viib kehasse laiali hapnikku ja toitaineid ning toob tagasi süsihappegaasi ja jääkaineid – on selles mõttes ekslik, et otse verekapillaaridesse pääsevad kudedes toimuva mikrotsirkulatsiooni käigus tagasi jääkainetest ainult need, mis on vesilahustuvad ja väikemolekulaarsed. Verekapillaaride seinte vastuvõtuvõime lihtsalt ei luba muud, seega nimetatakse kõike vähegi suuremat, mis peab keha ainevahetuses ühest punktist teise liigutatud saama, „lümfikohustuslikeks aineteks“. Kõik lümfikohustuslikud ained, sh ka seedesüsteemist imenduvad toitained, peavad läbi käima lümfisõlmede turvakontrollist ja filtritest, ning pääsevad ühtsesse vereringesse alles kaela juures veeninurga kaudu. Seepärast ongi muidu värvitul lümfivedelikul ühes kohas kehas silmnähtav värv: soolestikku ümbritsevatest lümfikapillaaridest ja lümfisõlmedest jõuavad meie kere keskpaigas selgroo eespinnal, vasaku ja parema nimmetüve ühinemiskohas ja rinnajuha alguspiirkonnas sooltetüve kaudu lümfiringesse seedesüsteemis imendunud rasvamolekulid, mis värvivad lümfivedeliku piimjalt valgeks. Rinnajuha laiendit selles kohas nimetataksegi piimandimahutiks. Ajalooliselt oli see esimene lümfisüsteemi osa, mis kirurgiliselt avastati. Kuna lümfiringe peab suutma vedelikku tõsta vastupidiselt gravitatsioonijõule, nagu seda teeb ka vereringe venoosne pool, on alates kollektorsoontest kõigis suuremates lümfisoontes olemas samalaadsed klapid nagu veenideski. Kahe klapi vahele jäävat lümfisoone lõiku nimetatakse angioniks. Selle pikkuseks on 3–15mm. Arvatakse, et täiskasvanud inimesel on kokku 10000-15000 lümfangioni. Lümfisoone sein koosneb 3-st kihist nagu veenidelgi ja sisaldab kokkutõmbumisvõimelist seinamuskulatuuri. Angionid tõmbuvad rahulolekus vaheldumisi ka iseenesest kokku, seda nimetatakse angiomotoorikaks. Keskmine kontraktsioonide sagedus on 8–12 korda minutis. Maksimaalne soonesisene rõhk, mis angiomotoorikat põhjustab, on 8 mmHg, suurem rõhu tõus viib sageduse vähenemiseni. Lümfangionite kokkutõmbeid soodustab parasümpaatiline innervatsioon, inimese puhkuse, rahulolu, heaolutunne. Sümpaatiline impulss – valu, viha, hirm, ärritus – aga tekitab lümfisoonte spasmi, peatades lümfivoolu. Välistest teguritest kasutab lümfisüsteem vedeliku edasipumpamise abistamiseks ära kõiki kehas toimuvaid rütmilisi kokkutõmbeid: lihaste liikumist, soolestiku peristaltikat, hingamist, isegi veresoonte pulsirütmi. See on ka koht, kus manuaalne lümfidrenaaž saab hättajäänud lümfisüsteemile appi tulla. Lümfimassaaž koosneb ainult neljast põhivõttest ning nende mitmesugustest variatsioonidest ja kombinatsioonidest vastavalt käsitletava piirkonna anatoomilisele ehitusele ja antud turse liigile. Lümfimassaaži kõige universaalsem võte on „seisev ring“, mille erinevate variantidega avatakse nii lümfisõlmi kui liigutatakse lümfivedelikku mööda sooni. Seisva ringi põhimõtteks on see, et lümfisoonte pumpamisvõime soodustamiseks tuleb neid venitada vaheldumisi nii piki kui ristisuunas, surve- ja nullfaasi vaheldumine annab vedelikule soovitud voolusuuna ning lümfisüsteemi angiomotoorika omarütm on umbes 2-sekundilise intervalliga. Kõik ülejäänud põhivõtted (pumpav, loov ja keerav võte) järgivad neidsamu põhimõtteid, kuid on sobivad vaid teatud kehapiirkondade lümfisoonte töö soodustamiseks. Lümfiteraapia võtted tihkenenud valguliste ödeemide jaoks varieerivad samu põhivõtteid teadmisega, et vedelikust paksemat ollust – umbes mee või margariini konsistentsiga ainet – saab liigutada veel hoopis aeglasemalt ja lühemate vahemaade kaupa. Lümfimassaaži seanss ehitatakse üles lümfivedeliku voolamisele vastupidises järjekorras, arvestades iga liigutuse puhul rangelt lümfivedeliku vajalikku voolusuunda. Kuna kõige peenemates lümfisoontes – lümfikapillaarides ja prekollektorites – veel klappe pole, mis neid angioniteks jaotaksid ja voolusuunda anatoomiliselt kindlaks määraksid, on võimalik just kõige pindmiste, pisemate, nahaaluste soonte võrgustiku kaudu tursevedelikku ümber suunata tervetesse lümfisõlmedesse ka siis, kui mõned lümfisõlmed kuskil kehaosas on hävinud või kahjustatud, näiteks vähioperatsiooni käigus välja lõigatud või kiiritatud. Seepärast on lümfimassaaži tegemisel väga oluline mitte ainult terve inimese anatoomia tundmine, vaid ka anamnees ja varasemate meditsiiniliste sekkumiste arvestamine raviplaani ülesehitamisel. Lümfimassaaž algab alati veeninurga ja kaela lümfisõlmede avamisest koos uitnärvi mõjustamisega, et sundida parasümpaatilist innervatsiooni lümfisüsteemi tööd käivitama seestpoolt. Erandjuhtudel, kui kaela külgmised lümfisõlmed on hävinud, peavad neid asendama kuklaalused lümfisõlmed, kuid veeninurk ja uitnärv tuleb siiski ettevaatlikult tööle saada. See kaelapiirkonna mõjutamine kuulub MLD protseduuri algusesse sõltumata sellest, kas turse on käel või jalal või üle terve keha. Alles järgmise võttekäigu juures tekib sisse vahe – käeturse puhul tuleb hakata avama kaenlaaluseid lümfisõlmi, jalaturse puhul niude- ja kubemelümfisõlmi. Alles pärast lümfisõlmede avamist tohib hakata tursevedelikku neile peale suunama – käe puhul siis mööda õlavart, jala puhul mööda reit. Jäsemete puhul tuleb arvestada kehaosa jaotumisega ilmseteks lõikudeks liigeste kohtadel. Et suuremad liigesed nagu põlv, küünarnukk, ranne ja hüppeliiges peidavad oma pehmetes õnarustes samuti lümfisõlmi, mis filtreerivad distaalsemate kehaosade koevedelikke, tuleb seda arvestada ka võttetehniliselt. Kõige viimasena jõutakse lümfimassaaži võtetega sõrmede ja varvaste juurde, ning kui inimene tuleb lümfiterapeudi juurde väga problemaatilise, tihke ja grotesksete vormimuutustega III staadiumi lümfödeemiga – mida tavaliselt kutsutakse elevantsuseks – võib terapeudil kuluda mitmeid ja mitmeid MLD seansse ja sidumisi – mitu päeva või isegi nädalat – enne kui ta üldse esimest korda sõrmedeni/varvasteni jõuab. Kompleksse füüsikalise turseravi juurde kuulub kindlasti ka sidumine. MLD mõju lümfivoolu kiirenemisele (ca 10–12korda) kestab vaid paar tundi, seejärel hakkab MLD abil ärasuunatud vedelik uuesti kogunema rakkudevahelisse ruumi. Isegi kui lümfimassaaži seansi käigus suudeti tursunud jäseme ümbermõõtu vähendada, on ilma kompressioonsidemeta see järgmise päeva seansiks uuesti oma endisele tasemele jõudnud. Sidumist tuleb alustada sõrmede/varvaste otstest. Sõrmed peavad olema seotud tugevamini kui käelaba, käelaba tugevamini kui küünarvars ning küünarvars tugevamini kui õlavars. Ka küünarvarre ja õlavarre peal peab iga distaalsem sidemekeerd olema pisut tugevam kui proksimaalsem keerd, nii et kompressioonsideme surve väheneks ühtlaselt ülespoole liikudes. Üleval õla juures peaks kompressiooni tugevus olema umbes 60% all käelaba ja sõrmede juures avaldavast survest. Side kinnitatakse lõpuks ümber kehatüve ilma mingi märkimisväärse surveta, et mitte takistada oluliste lümfisõlmede tööd. Sideme ülesandeks on hoida kudesid turse tagasitekkimise eest ja ühtlasi pideva survemõjutuse abil vedeldada tihkete valguliste tursete ödeemikonsistentsi. Mida suurem on sideme rõhk ja seeläbi rakkudevahelise ruumi rõhk, seda paremini soodustab side vedeliku tagasiimendumist ja sellega turse vähenemist. Samas ei tohi kompressioonsideme rõhk ka väga suureks minna, sest üle 30mmHg surve surub kinni väikesed verekapillaarid ning halvendab naha ja kudede verevarustust, mis annab end tunda survevaludena. Sidumise ajal tohivad sõrmede ja varvaste otsad verevarustuse häirest pisut sinakaks tõmbuda – oluline on, et sideme sees liikumise käigus nende verevarustus nii palju paraneks, et nad omandavad taas normaalse nahatooni. Surve peab olema paras, et see võimaldaks sidet kanda kogu päeva jooksul kõikide tööde ja tegemiste juures. Seotud piirkonna verevarustuse käigushoidmiseks ning ka lümfisoonte angiomotoorika soodustamiseks lihas-liigespumba kaudu on hädavajalik tursunud jäsemega teha regulaarset võimlemist kompressioonsideme sees. Side, mis rahulolekus patsienti üldse ei koorma, on tehtud liiga lõdvalt. Side, mis liikumise puhul ka ebamugav on, või isegi valusid tekitab, on tehtud liiga tugevalt. Ööseks, magamise ajaks võetakse surveside ära, sest enamasti asendis, kus käsi/jalg on tõstetud kehaga samale tasemele, gravitatsioonijõu mõjul olulist turse taastekkimise ohtu ei ole. Side tuleb uuesti peale siduda hommikul tõustes. Need, kellel siiski ka magades turse suureneb, peaksid ööseks tegema lõdvema survega öösideme, mis ei häiriks unerahu. Et kompressioonside tõstab tavaliselt nahatemperatuuri umbes 6 kraadi ulatuses, survesukad umbes 3 kraadi ulatuses, ning soojus suurendab vedeliku väljumist verekapillaaridest kudedesse, siis tursepatsiendid peaksid vältima päikese käes viibimist, samuti näiteks põrandakütet, rääkimata saunast või soojast vannist ning eelistama varju ja jahedaid kohti. Side imab naharasu, mistõttu turses jäseme marrasknahk võib hakata kestendama ja muutuda tundlikuks nahainfektsioonide, näiteks erüsiipli suhtes. Seepärast peaks seotava jäseme nahka väga hoolikalt süstemaatiliselt kreemitama, soovitatavalt õhtuti pärast sideme ära võtmist ja vahetult enne magamaminekut.
Vastunäidustused (absoluutsed): Vastunäidustused kaela massaažile(suhtelised): Näidustused: Lümfisüsteemi olemasolu on enamikule inimkonnast (sealhulgas ka meedikutele!) läbi sajandite täiesti teadmata olnud, ning veelgi vähem teatakse selle ravivõimalustest. Kõige esimene lümfisüsteemi anatoomia õpik, mis kõiki süsteemi osi täies ulatuses kirjeldas, ilmus alles 1932. aastal prantslase Henri Rouviere (1876-1952) sulest („L’anatomie des Lymphatiques de l’Homme”). Manuaalset lümfidrenaaži (MLD) on Eestis õpetatud alates 2002. aastast ning enamik arste ja kosmeetikuid ei pruugi veel tänasekski sellega isiklikult kokku puutunud olla. Esimene kompleksse füüsikalise lümfiteraapia kursus Tallinnas toimus 2005. aasta mais-juunis, millest alates on 20 diplomeeritud lümfiterapeuti võimalik üles leida netilehe kaudu. Saksamaal, kust see süsteem Eestisse jõudis, avati esimene MLD kool 1969. aastal Essenis. Kogu maailmas leiutasid selle algvariandi prantsuse Rivierale, Cannes’i kolinud taani abielupaar dr.Emil ja Ester Vodder umbkaudu aastatel 1929–1932 ja tõid selle avalikkuse ette esmakordselt aastal 1936. rahvusvahelisel ilu ja tervise messil Pariisis. ***** Rooma riigi langusega ja kristliku kiriku võimulepääsemisega, mis inimkeha uurimise patuteoks kuulutas, läksid need teadmised peaaegu 2000 aastaks inimkonna jaoks kaduma. Alles hilis-keskajal ilmusid antiikteaduse tarkused osaliselt araablaste ning hispaania ja itaalia usuvahetajate seas jälle lagedale ning rajasid teed renessansile. 23. juulil 1622 tegi renessansi-itaalia arst Gaspare Aselli (1581-1626) koera vivisektsiooni, mis sai lümfisüsteemi taasavastamisele teedrajavaks. Pooljuhuslikult märkas ta elavat koera pärast söömist lõigates looma kõhu-rinnakorvi piirkonnas kahte valget niiti, mida ta luges esialgu ekslikult närvideks. Kui aga nähtavale tulid päris närvid, mis nägid välja hoopis teistsugused, haaras ta hämmastunult terava noa ja tegi sisselõike eriskummalisse niidikesse, millest voolas välja valge, piimataoline vedelik. Ta nimetas oma avastuse „piimaveenideks” (chyli-feri). Järgnevalt otsis ta neid ka teist koera lahti lõigates – ent avastas imestusega, et näljasel koeral polnud äsjaavastatud sooni näha. Korrates oma katset üha uute katseloomadega (kassid, lambad, hobused), suutis ta tõestada, et „piimaveenid” on tõepoolest seotud sellega, kas loom on söönud või mitte, ning järelikult osa seedimisprotsessist. Umbes 30 aastat hiljem avastas prantslane Jean Pecquet (1622-1674) ühe koera kehas tsisterni-laadse mahuti, millesse voolasid kokku suured lümfisooned alakehast, soolestikust ja vasakust ülajäsemest. Ühel mõrvatul, kes enne tapmist oli oma kõhu korralikult täis söönud, avastas ta sellise elundi ka inimesel ja 1651. nimetas selle piimandimahutiks (cisterna chyli). Taanlane Thomas Bartholini andis 1.mail 1652 ühes oma ettekandes neile äsjaavastatud vedelikuteedele nimeks „lümfisooned” (vasa lymphatica), võttes sõna „lympha” (lad. limpia – puhas, selge) kasutusele „puhta vee” tähenduses selle vedeliku läbipaistvuse tõttu. Juba 1655. kirjeldas ta lümfisüsteemi ja selle ülesandeid tervikuna, ent sattus seetõttu tülli rootslase, Uppsala ülikooli anatoomikumi rajaja Olof Rudbeckiga, kes enda sõnul jõudis lümfisüsteemi seosed avastada esimesena. Süsteemist teadlikuks saamise järel püüdsid mitmed uurijad lümfisooni nähtavaks muuta. Edu saatis lõpuks anatoomi Anton Nuck’i (1650-1692). Ta katsetas 1692. aastal iseenda peal elavhõbeda süstimist ja suutis sellega nahaaluste lümfikapillaaride võrgustiku selgelt välja joonistada, ent maksis oma eluga. Tema leiutatud meetodit täiustasid järgmised teadlased Mascani 1787 ja Cruikshank 1789, kuid samuti suuremate tulemusteta. Alles 200 a pärast Nuck’i eneseohverdust jõudis prantslane Marie Philibert Constant Sappey (1810-1896) katseloomade ja süüdimõistetud kurjategijate peal elavhõbedat kasutades teha sarja üksikasjalikke vasegravüüre, mis avaldati 1874. aastal („Anatomie, physiologie, pathologie des vaisseaux lymphatiques considérés chez l\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\'homme et les vertébrés“ Pariis, 1874). Sellele põhjalikule atlasele toetusid nii 1932. avaldatud Henri Rouviere’i õpik kui ka dr. Emil Vodderi manuaalse lümfidrenaaži metoodika. ***** Emil Vodder sündis 20.veebruaril 1896 Kopenhaagenis. Ta õppis 8 semestrit keeli, laulmist, mineraloogiat, sotsioloogiat, bioloogiat, meditsiini, tsütoloogiat ja füsioteraapiat koos rootsi massaažiga. Ta omandas filosoofia doktori kraadi 1928. Brüsseli Ülikoolis ning kolis koos abikaasa Ester Vodderiga, kes oli õppinud loodusravi Berliinis, seejärel Rivierale, kus nad rajasid omanimelise Füsioteraapia Instituudi. Riviera puhkajate hulgas oli palju inglasi, kes Londoni külma ja niiske ilma tõttu krooniliste külmetushaiguste käes vaeveldes igal aastal soojale Vahemere rannikule end ravima sõitsid. Vodder avastas neile patsientidele massaaži tehes, et paljudel neist olid kaelapiirkonnas lümfisõlmed (nn. „kaelanäärmed“) tuntavalt paistes ja kõvad. See viis ta mõttele, kas nende ummistunud piirkondade töötlemise kaudu poleks võimalik patsientide haiguspilti mõjutada. Oma sõnul intuitiivselt valis ta väga õrna, aeglase, ringikujulise, pumpava liigutuse, et teha massaaži kurguhaigete kaelale. Rootsi massaaži põhimõtete järgi oli haigete lümfisõlmede puudutamine keelatud. Meditsiiniasjatundjad nimetasid Vodderi ettevõtmist rängaks eksimuseks ning nägid selles tõsist ohtu patsientide elule ja tervisele, liiatigi, et antibiootikumid olid tol ajal veel tundmatud. Praktilise meetodi edust innustatuna hakkas Vodder uurima lümfisoonte võrgustiku anatoomiat ja lümfisüsteemi ülesandeid Marie Philibert Constant Sappey atlase ja Henri Rouviere’i õpiku järgi, tuginedes eelkõige oma kaasmaalase Thomas Bartholini arusaamale lümfist kui kõikvõimsast puhastusvedelikust organismis. Teadustöö võimaluste parandamiseks kolis abielupaar Vodderid 1933. aastal Pariisi. Et meditsiiniringkonnad ega ka rootsi massaažile tuginev füsioteraapia teda tunnustada ei soovinud, astus ta oma meetodiga „le drainage lymphatique“ nime all esimest korda üles kosmeetikute rahvusvahelisel maailmanäitusel Pariisis 1936. aastal. Sõja puhkedes kolisid Vodderid Taani tagasi ning alustasid pärast sõda uuesti oma meetodi praktiseerimist ja tutvustamist. Ka 1950-ndatel aastatel äratas Vodder’i meetod huvi kõigepealt kosmeetikutes, kes nägid võimalust lümfidrenaažist oma töös kasu lõigata. Abielupaar rändas mööda Euroopat ringi, pidas ettekandeid ja tegi lümfidrenaaži kursuseid. Vodder nägi lümfis kõikvõimast „eluvedelikku“, ning pidas oma lümfidrenaai seetõttu universaalseks ravimiks mille iganes vastu. Seetõttu kippusid loodusteaduslikult orienteeritud meditsiiniringkonnad tema üle naerma ning lugesid teda „parameedikuks“. Alles 13.novembril 1984 andis Füüsikalise Teraapia Ühingu eestseisus talle hilinenud tunnustusena üle Wilhelm-Rohrbachi medali, mida vastu võttes oli ta juba 88-aastane. Emil Vodder suri 89 aasta vanusena Bagsvaerdis Kopenhaageni lähedal 17.veebruaril 1986. ***** MLD protseduuride ametlik rahastamine haigekassa kaudu on seotud eelkõige lümfoloogia teadus-uuringute edusammudega Saksamaal. Meditsiini poolt heaks kiidetud kompleksne füüsikaline lümfiteraapia sai alguse Esseni arsti dr. Johannes Asdonki tutvumisest Emil Vodderi MLD meetodiga 1963. aastal. Johannes Asdonk sündis 25.septembril 1910 Kamp-Lintfort Reini alamjooksul. Ta lõpetas 1936. Münsteri Ülikooli arstiteaduskonna ja osales sõjas laatsaretiarstina. Oma arstipraksist alustas ta 1945. Rheurdt’is ning kolis 1956. Essenisse, olles eelkõige huvitatud reumaatilistest haigustest ja kiropraktikast. 1963. aastal osales ta praksises tol hetkel abiarstina töötanud kosmeetik Christa Bartetzko, Asdonki tulevane abikaasa, Emil Vodderi MLD kursusel ning tutvustas seda ka Asdonkile. 1964. aasta kevadel sai Johannes Asdonk Regensburgis isiklikult Emil Vodderiga tuttavaks ning sõitis veel sama aasta jooksul Kopenhaagenisse, et MLD võtteid isiklikult Vodderi käest õppida. Vaimustunud Asdonk otsustas hakata seda pehmet massaaživiisi kombinatsioonis kiropraktikaga katsetama eksperimentaalkorras oma patsientidel ning saavutas hoopis mitmekesisematele kaebustele lahendusi kui varem. Et haigekassa MLD eest sel ajal veel ei maksnud, jagunesid patsiendid kaheks grupiks: isemaksjad, kes said MLD, ning haigekassa patsiendid, keda ta ravis ilma MLD kasutamata. Mitmete diagnooside juures, nagu näiteks selgroohädadega kaasneva ärritussündroomi puhul, tekkis selgesti täheldatav ravitulemuste vahe sõltuvalt sellest, kas patsient sai MLD või mitte. See innustas Asdonki ja ta kaastöötajaid hakkama korjama teaduslikke katseandmeid MLD mõjude uurimiseks. Oma esimese artikli MLD mõjust avaldas dr. Asdonk 1965. aastal. Järgnesid tööd MLD mõjust sidekoe olukorrale, mikrotsirkulatsioonile ning lümfikapillaaride ja lümfisoonte käitumisest MLD seansi ajal. 1967. aastal loodi „Dr.Vodderi Manuaalse Lümfidrenaaži Ühing“ teadus-uuringute läbiviimiseks ja lümfiterapeutide koolitamiseks. 1969. rajas dr. Asdonk Essenis lümfidrenaaži kooli, kus ka Emil ja Ester Vodder olid õpetajateks. MLD näidustuste ringi laienemine ja täpsustumine tursetega lõppevate või tursete poolt põhjustatud haiguspiltide osas, ajendas Asdonki ja ta kaastöötajaid Vodderi algseid võtteid selekteerima, varieerima ja muutma. See viis Vodderi ja Asdonki vahelise tülini, ning 1971. demonstreerisid nad „Dr.Vodderi Manuaalse Lümfidrenaaži Ühingu“ juhtkonna ees kahte erinevat lümfidrenaaži võttestikku. Õnneks suudeti tehniline tüliküsimus hoida salajas ning MLD seaduslikuks tunnistamine ei kannatanud. 1972. kolis Asdonk Schwartzwaldi ning rajas Saigis maailma esimese lümfiteraapia kliiniku, kombineerides MLD võtteid täiendatud ödeemivõtete, kompressionteraapia ja liikumisraviga. 1973. saavutas uus kliinik ka ametliku tunnustuse, ning 1975 nimetati ümber Feldbergkliinikuks. 1.novembril 1974 saavutas lümfiteraapia lümfödeemide raviedukuse tõttu Saksa Füsioterapeutide Liidu heakskiidu ning täiendkoolituse tunnistuse olemasolul muutus lümfiteraapia Saksamaal Haigekassa poolt kaetavaks meditsiiniliseks protseduuriks. 1976. rajati Saksa Lümfoloogia Selts, mis aitas veelgi kaasa teadusliku tõendusmaterjali kogumisele MLD tõhususe kohta. Johannes Asdonk sai 1986. aastal Liiduteenistusristi 1.klassi kavaleriks ja 1987. Saksa Lümfoloogia Seltsi aupresidendiks. 1994. aastast alates elas ta oma abikaasaga Šveitsis Vierwaldstättersee ääres Weggis ja suri seal 29.juulil 2003. Avaldatud: Pärnu Postimees, okt. 2007 Vaata firmasid Tagasi |
|
|||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
|
Avaleht Tutvustus Kontakt Hinnakiri Info avaldamise tingimused | |